Tere! Olen oma elu jooksul edasi liikunud erinevate mootorite abil üle kuuesaja erineva liiklusvahendiga ja kõigist neist väikese märke oma vihikutesse teinud. Alates 2004 aastast ka ajakirjanduses iga kuu midagi avaldanud. Siia tahan hakata ilma filtreerimata kõigest kirjutama, mida vähegi pakutakse ja mis kusagilt vastu juhtub. Head lugemist! Teie Raivo E. Tamm. 11.10.2014.
reede, 7. veebruar 2014
neljapäev, 9. jaanuar 2014
PEUGEOT 3008 1,6 HDi Allure M6
Facelifti läbi teinud Peugeot ... misasi? Linnamaastur? Ükskõik, kust nurga alt vaadata, mina ütleks küll, et siiski mahtuniversaal...
Talvejopega on rooli taga üsna kitsas istuda. Pea on laes ja esiklaas kaardub vastu otsmikku, tuleb meelde Peugeot 307CC, kus võis ka end veidi sirutades üle esiklaasi ülaserva vaadata. Päikesesirm on vastu otsmikku.
Tagaakna kojamees käib intervalliga ainult ja kui on tihedam sadu, jääb see intervall liiga harvaks.
Salongis hakkab silma Peugeot 307-lt tuttav rool. Püsikiirushoidja on rooli taga ja sellega tuleb manipuleerida käsikaudu, pimesi ja mälu järgi. Igasugune kiiruse mahavõtmine ja taastamine võib esialgu sasi minna. Parema käe all oleva toe sees on laegas sügav nagu kaev. Sellel keskkonsoolil astesev kuuekäigulise manuaalkasti kang on nagu liiga kõrge. Ainus võimalus oleks istet kergitada, aga seda ei taha kohe kindlasti teha, pea on niigi tuuleklaasi ülaservale juba liiga lähedal. Juhiistme reguleerimise kangid on vasakul kitsas sügavikus, tekib hirm, et hõõrun oma käekella klaasi vastu uksepaku plastikut ära. Parema põlve toeks on pehmendus, kuid pikemal sõidul vajub põlv selle pehmenduse lõpus oleva terava serva vastu ja see ei ole üldse mugav. Meeldiv on panoraamkatus. Meie sombuste ilmadega on salong meeldivalt hele oma asjade salongis silmamiseks.
Tüütut nikerdamist oli navigatsiooniga - pidevalt kustus aadressi esimene majanumbritest ära ja kogu jama tuli otsast alata. Ka telefoniga paaritamine ei käinud mitte kuigi sujuvalt.
Käikudega oli samuti esialgu nikerdamist - paar korda ei tahtnud foori alt ära kiirustades kuidagi esimene käik sisse minna ja ka 3-ndalt 4-ndale lülitades ei saa aru, kas nüüd läks teine või hoopis kuues käik sisse.
114 hobujõuline mootor viib 1,6 tonnise tühimassiga "maasturit" edasi päris rahuldavalt. Kui lasta maanteel asula vahele jõudes püsikiirus 90 km/t peal maha ja siis taastada, on ka kuuenda käiguga isegi 50 km/t juurest rahulikult jõudu 90-ne taastamiseks.
Peugeot 5008 puhul seda öelda ei saa.
Diiselmootor on vaikne, isegi raadiot saab maanteel volüümi esimeste pügalate juures kuulata. Nii vaikne on salong, et ei taha sugugi valjemat raadiotki. Kostub ainult mingit mühinat ja kohinat, nagu istuks suures reaktiivlennukis.
Head-up displei näitab maanteel sekundeid eespool samas suunas "lähenevast" autost ja kui pardaarvuti arvab, et oled eessõitja tagumikule liiga lähedale jõudnud, annab hoiatuse.
Aga kiirust ei tunneta ega taju selles "maasturis" mitte kuidagi. 90 km/t maanteel tundub paigalseismisena ja pikemal sõidul hakkab rooli taga päris igav.
Raivo E. Tamm
09.01.2014.
Facelifti läbi teinud Peugeot ... misasi? Linnamaastur? Ükskõik, kust nurga alt vaadata, mina ütleks küll, et siiski mahtuniversaal...
Talvejopega on rooli taga üsna kitsas istuda. Pea on laes ja esiklaas kaardub vastu otsmikku, tuleb meelde Peugeot 307CC, kus võis ka end veidi sirutades üle esiklaasi ülaserva vaadata. Päikesesirm on vastu otsmikku.
Tagaakna kojamees käib intervalliga ainult ja kui on tihedam sadu, jääb see intervall liiga harvaks.
Salongis hakkab silma Peugeot 307-lt tuttav rool. Püsikiirushoidja on rooli taga ja sellega tuleb manipuleerida käsikaudu, pimesi ja mälu järgi. Igasugune kiiruse mahavõtmine ja taastamine võib esialgu sasi minna. Parema käe all oleva toe sees on laegas sügav nagu kaev. Sellel keskkonsoolil astesev kuuekäigulise manuaalkasti kang on nagu liiga kõrge. Ainus võimalus oleks istet kergitada, aga seda ei taha kohe kindlasti teha, pea on niigi tuuleklaasi ülaservale juba liiga lähedal. Juhiistme reguleerimise kangid on vasakul kitsas sügavikus, tekib hirm, et hõõrun oma käekella klaasi vastu uksepaku plastikut ära. Parema põlve toeks on pehmendus, kuid pikemal sõidul vajub põlv selle pehmenduse lõpus oleva terava serva vastu ja see ei ole üldse mugav. Meeldiv on panoraamkatus. Meie sombuste ilmadega on salong meeldivalt hele oma asjade salongis silmamiseks.
Tüütut nikerdamist oli navigatsiooniga - pidevalt kustus aadressi esimene majanumbritest ära ja kogu jama tuli otsast alata. Ka telefoniga paaritamine ei käinud mitte kuigi sujuvalt.
Käikudega oli samuti esialgu nikerdamist - paar korda ei tahtnud foori alt ära kiirustades kuidagi esimene käik sisse minna ja ka 3-ndalt 4-ndale lülitades ei saa aru, kas nüüd läks teine või hoopis kuues käik sisse.
114 hobujõuline mootor viib 1,6 tonnise tühimassiga "maasturit" edasi päris rahuldavalt. Kui lasta maanteel asula vahele jõudes püsikiirus 90 km/t peal maha ja siis taastada, on ka kuuenda käiguga isegi 50 km/t juurest rahulikult jõudu 90-ne taastamiseks.
Peugeot 5008 puhul seda öelda ei saa.
Diiselmootor on vaikne, isegi raadiot saab maanteel volüümi esimeste pügalate juures kuulata. Nii vaikne on salong, et ei taha sugugi valjemat raadiotki. Kostub ainult mingit mühinat ja kohinat, nagu istuks suures reaktiivlennukis.
Head-up displei näitab maanteel sekundeid eespool samas suunas "lähenevast" autost ja kui pardaarvuti arvab, et oled eessõitja tagumikule liiga lähedale jõudnud, annab hoiatuse.
Aga kiirust ei tunneta ega taju selles "maasturis" mitte kuidagi. 90 km/t maanteel tundub paigalseismisena ja pikemal sõidul hakkab rooli taga päris igav.
Raivo E. Tamm
09.01.2014.
esmaspäev, 3. juuni 2013
FERRARI 458 ITALIA
Üks meie küla mees soetas endale juubeliks taevaste trompetite heli. Igaks korraks, kui ta nüüd edaspidi oma auto käivitab.
Ja mul on see au ka ise roolist kinni hoides ja jalga sirgeks vajutades neid trompeteid kuulda saada!
Kõva häälega naerma ajab käikude mahapidurdamine, siis on kiirenduse trompetid muutunud toon-toonilt allapoole häälitsevaks tuubaks!
Uue Ferrari näitajad on 3,4 sekundit 0-100 km/t ja maksimum, see minu kirg on siin sedakorda 325 km/t. Tühimass 1485 kg. Rehv ees 235/35 ZR 20, taga 295/35 ZR 20.
Uus naljakas muutus on suunatule lülitus roolilt. Ikka ja jälle koban sõrmedega rooli tagant suunatulekangi otsida.
Vaimustav pealelõuna. See on auto, kus 100 on "kohe" sees, aga kui maanteel sajaga vaikselt vuristama jääda, oleks nagu täiesti tavalise pereauto roolis. Juba oma F430 loo nimetasin "Igapäevaauto". Kuid erutunud oleme me siin igal juhul, sestap saan lisada vaid erutusest uduseid fotosid...
Raivo E. Tamm
03.06.2013.
laupäev, 22. oktoober 2011
VOLVO XC60 T6 R-Design
SPORTTÕLD.
SPORTTÕLD.
Volvo näitas aastal 2007
maailmale oma planeeritavat väikese maasturi kontseptsiooni. Aastal 2008 tuli
see veidi tagasihoidlikumana müüki, aga aastal 2011 teeb XC60 vähikäigu ja
tuleb uuenenult kaarega tagasi, võttes kaasa kogu ideekavandi julge ilu!
Nii oligi. Uus väike
Volvomaastur oli päris efektne, kuid siiski liiga rafineeritud suhkur,
võrreldes ameerikas välja paisatud ideega. Volvo on ju olnud julgemast julgem
oma kurikuulsate kastikujuliste sõiduautodega, seega oli nüüd loomulik, et
tänasel päeval juba nii mõnegi automargi päris julgeks kujunenud disaini keskel
tuli teha ka Volvo XC60-le mingit facelifti, ja uus R-Design toob eriti tänase
tumeda auto peal kogu ilu värskelt ja säravalt esile! Kõikvõimalike avauste ja
servade äärtes olevad ehisliistud ei ole mitte kroomitud, vaid matilt läikiv
alumiinium ja see rõhutab omapäreasel moel tänase testiauto mustalt läikivat
ilu! Kogu disainijoon on kui keskelt pooleks murdev, jättes vööjoonest
allapoole musklilise maasturi oma laiade puusade ja eriti suursuguste, lausa
tõlla-mõõtu ratastega ning peegeldudes siis ülalpool kui sportauto, kui
voolujooneline kupee. Kogu kujustus on kui vana kandilsena tuntud Volvo
peegelpilt virvendaval veepinnal – nii voolav, nii lainetav. R-Design’i
tuunuseks on ka alumiiniumikarva küljepeeglid. Salongi sisenedes rebib
silmavaadet kahevärviline nahksisu, ikka selle R-disaini kirjega seljatoel ja
kõrgmoodi meenutav armatuurlaua, keskkonsooli ning uste sisekülgede kujundus.
Siin on midagi nii põhjamaiselt peent, diskreetselt maitsekat, midagi
eht-skandinaavialikku. Kogu väljastpoolt meeldejäänud alumiiniumist
ehisliistundus saab suure kurvilise lõpukaare esiuste ukselinkidesse suubudes.
Armatuurlaud on sedavõrd kiirelt allakalduv, nagu poleks teist õieti autos
ollagi ja roolivarras on selle tõttu eriti pikk. Rooli saab endale päris
kaugele sülle tõmmata, nagu päris ralliautodes pilootidel see tavaliselt hea
juhitavuse saavutamiseks käepärast on. Ja tagant tühi, veidi juhi poole kaldu
keskkonsool on sõrmeküünte all triibulise faktuuriga metalne pind, mis voolab
armatuurilt alla nagu mahe veekardin mõne soliidse hotelli fuajees. See
peenetriibulise faktuuriga pind on igas valguses veel ka erineva läike ja
tooniga. Keskel on kõrgumas väike automaatkasti käigukangisammas, mis kaetud
täpselt samasuguse kaht sorti nahaga, nagu rool, mis mõjub nendesse
erifaktuuris naharibadesse köidetult kui paksu antiikse raamatu seljatagune.
Rool on samuti alumiiniumkaunistusega oma kodaratel ja nahkköite all eri
kohtades eri kantidega, kust iganes juht kavatseb ratast peos hoida. Ja kogu
selle kõrgmoe keskelt jõuame kohe edasi ka kõrgtehnoloogiani selles sportlikus
tõllas – nii palju meeldivalt iseeneslikkust on siin – kui ilmakene natukenegi
hämarduma peaks – kohe tumeneb navigatsiooni ekraan ise, et ei pimestaks teid.
Pimeduses on ka kiirusnäidikute valgustus nagu paistaks päike kusagilt neile
peale – või siis pimeduses tõesti, nagu kuuvalgus. Täiesti müstiliselt mõjuv
pisidetail taas kogu ilu keskel ning järjekordselt midagi väga põhjamaist…
Küljeaknad on niiskusthülgavad, ehk siis sõtma hakates puhastuvad ise kirkalt
puhtaks ilma kojameesteta, ilma pühkimata. Ja siis veel see lasersensor, mis
liiklust jälgib… City Safety süsteem, mis linnas kuni 30 km/h eesseisva auto pidurdamisel
eelaktiveerib teie pidurid ja kui te ikka ei kavatse pidurdada, jätab auto teie
eest seisma! Iseenesest sõitva auto mulje jätab loomulikult ka distantsitundlik
püsikiirushoidja, milline võtab teie ees liikuva auto järgi joonduda kuni taas
kasvõi foori taha seisma jäämiseni. Kui aga teil on pandud kiiruseks 90 km/h ja
teie ees liikuja otsustab mingil hetkel edaspidi vaid 55 km/h liikuma hakata,
piisab pöörata rool möödasõidureale, piisab eesvenija anduri vaateväljast ära
kaotada ja te saate oma 90 km/h kohe kätte. Jajah, te saate selle kiiruse
k-o-h-e kätte! Uue XC60 T6 ehk reaskuuene, kuuesilndriline alumiiniumist
turbomootor on nüüd oma R-disainimise käigus saanud juurde eelmise väljaandega
võrreldes 19 hobujõudu ja see juba on midagi… Nüüd need 304 hobujõudu lausa
viskavad teie tõlla edasi, ükskõik mis kiirusel sama moodi, nagu
paigaltolekustki! See on suisa hirmuäratav! Sest see elukas saab oma
maksimaalse pöördemomendi kätte juba 1500 p/min!!! See mootor, see auto mitte
ei kiirenda, vaid see plahvatab kohalt minema! Aga kõik on tasakaalus – tegu ei
ole vaid kiirendusrekordite purustamiseks mõeldud autoga, vaid koheselt on
asjad programmeeritud ka võimalikult väikesele kütusekulule ja sellega
varustama auto võimalikult suurima veojõuga ning loomulikult on ka XC60
turvalisuse tipptase, mille sünonüüm Volvo on juba ammustest aegadest, mis
loomulikult kooskõlastub selliste uuendustega nagu City Safety ja adaptiivne
kiirusehoidja. Reas kuuene mootoriplokk on kapoti alla paigutatud ikka põiki,
nagu kõigil teistelgi Volvodel. Ikka turvalisust silmas pidades, et kui peaks
toimuma eestsuunast tugev kokkupõrge, siis pole karta võimsa mootori
reisijateruumi tungimist. Kui väljast mõjub XC60 väga nooljas oma madalate
kitsaste küljeakendega, siis
salongis üllatud avarusest ja ootamatult suurest tagaaknast tahavaatepeeglis,
millel suur, pea esiklaasi omade mõõtu kojamees head tööd tegemas nii intervall
kui pidevas rezhiimis. Nähtavus on salongis hea, ja kui tundubki, et neist
nooljaist küljeaknedest äkki tagaistuvad lapsed välja ei näe, siis väga lahe
lisandus on tagaistmetel aluspadja ülesklappimise näol – nagu kinos, kui parema
nähtavuse saamiseks koolilaps portfelli istumise alla seab… Ja siin on tagarida
samuti kui kinos – esisitmete peatugede sees on telekad ja kõrvaklapid
multikate omaette nautimiseks. Tumendatud akende külge on pandud ka veel
spetsiaalsed Volvo kardinad, et kinosaal veelgi hämaram oleks. On pereisal
roolis hea, on ka kõigil teistel selles autos hea. Ja kui naisajakirjanikud
tunnistasid juba algse, face-lift-ieelse Volvo XC60 2009-ndal aasta parimaks
pereautoks, siis nüüd on kord meeste käes! On täpselt selline tunne, et millegi
nii hea roolis pole küll varem olnudki! Braavo, R-Design!
Raivo E. Tamm.
22.10.2011.
esmaspäev, 12. september 2011
HYUNDAI VELOSTER
FIFTY/SIXTY
FIFTY/SIXTY
Hyundai köidab juba
pikemat aega möödujate pilke ulja disainipintslijoonega, aga uus Veloster oma
asümmeetriliste ustega tuletab juba lausa Matti Nykäse kuulsat lausungit meelde
50/50 jaotuse kohta…
Tubli, Hyundai! Aitab küll
juba ammuilma neist korrektsetest – loe: igavatest – autokarpidest meie teedel!
Hyundai pintsel teeb aina hoogsamaid poognaid. Veidi ootamatu nimega Veloster
on taas samm edasi sel teel. Nimi kisub hirmsasti midagi jalgrataste mängumaalt
või velotrekist silme ette manama, aga kui auto kohal, ei ole siin midagi
velosipeedilikku, pigem ikka kiiret disainipealetungi, ehk siis midagi sealt
ingliskeelse velocity poole pealt. Esmapilgul tuletab disainipillerkaar
eestvaates meelde 2008-nda aasta Citroeni ootamatuid moeröögatusi GTby Citroen
ja Hypnos. Loomulikult viskab kerget virvendust ka uue Renault Megane Coupe
osas, aga kui vaadata 2007-nda aasta Hyundai Velosteri ideekuvandit, siis üllatuslikult
on tänane tegelikkuseks saanud auto hoopis vingem, kui esmakavandatu! Sellist asja
juhtub küll imeharva, kui võibolla seni varem üldsegi mitte! Hyundai
disainijuht Oh Suk-Geun ütles juba idee kõrval, et sooviti luua midagi
tõeliselt teistsugust. Ma arvan, nad said sellega hakkama küll. Teiste sarnased
ideevariandid pole seni veel kuidagi tootmisse jõudnud. Vinge on see Velosteri
eestvaade, need laiade lõgemetena laiali asetesvad küljekaared ees nii iluvõre
servas kui kalasilmaliste esitulede all ning lõpused ka mootorikattel.
Külgvaates avaldab muljet järsu kaldega katuse joon alla tahapoole – midagi
sellist Saab-ilikku on selles. Ja kui tihti tundub, et eest vaimustavalt alanud
kujustaja käsi tahavaateni jõudes nukralt igavaks ära raugeb, siis Veloster on
ka ahtri poolt väga hästi õnnestunud ja esikülje tubli jätk. Hea küljeakende kaar
saab uhke pikenduse panoraamja klaaskatuse allavooluga tugevate sisselõigetega
tagatulede vahele, mille peegelpildi moodustab summutipaari ümbritsev
difuusorikaar. Suurepärased on tagatuled, neid lähedalt silmitsedes siseneksid
nagu mikrokosmsosesse ja hea koha on leidnud ka kaks punast tilgakujulist
tulukest tagarattalaiendite alaservas. Väga vinge väljanägemine, disainer Oh on
suutnud tuua küll oma plaanid tootmisliinide pealt maha. Loomulikult paneb
sellele punkti juhi pool pikk ja lai uks, kuid kõrvalistujate küljes kaks ust!
Seda selleks, et keegi kogemata vasakust küljest ootamatult sõiduteele ei
hakkaks väljuma! Väga turvaline ja kaval nipp! Vasakult poolt siseneda saab
küll, juhi istme seljatuge ette kallutades. Küll jääb üles tagasi tõstes juhi seljatugi
alati liiga püstisesse asendisse ja saab tükk aega jälle kangist nõksutada, et
siis õige, mugav asend tagasi leida… Taga on vaid keskkonsooli tõttu kaks
istet, kuid kuna tegu on esiveolise autoga ja põrandal kardaanitunnelit pole,
saab ka vasakpoolne reisumees kerge vaevaga parempoolsest tagauksest väljuda.
Velosteri väljanägemine on tõesti selline, et kisub hirmsasti juba kurve võtma
ja gaasitama! Ja korealased ongi tõlgendanud meile oma nimepanekut kui Velocity
ja Rodsteri segu – kuid nagu rodster on ikkagi konkreetselt lahtine
kahekohaline auto, ei õnnestunud ka siin selles osas end võõraste sulgedega
ehtida… Isegi mitte õrna haisu ei ole siin ühestki rodsterist! Ainsa
varustustaseme jõuallikaks on 1,6 liitrine GDI bensiinimootor, mille 140 hobujõust
jääb siin rodsteriks hakkamiseks küll vajaka… Kuuekäigulise manuaalkastiga
saaks 100 km/h kätte 9,7 sekundiga ja napilt saab lõpuks ka 1 km/h üle kahesaja
piiri maksimumkiirust välja punnitada… Ja seda kõike tühimassiga 1260 kg. Ja
automaatkasti siia üldse ei pakutagi. Ka ülivedel rool äratab koheselt
tähelepanu. Kohapeal ja linnaliikluses küllap mõnus manööverdada, kuid
rodsterit sellega ikkagi taas ei mängi… Küll on aga esiistmed väga sportlikud
ja väga mõnusalt kehasse ning mugavad. Vägagi rallilikud hoolimata
tekstiilkattest, ka Velosteri kiri seljatoel, nagu päris sportautodel. Ka
salongis jätkub hoogne disain, mis küll Velosteri ideeautole seeekord
mäekõrguselt alla jääb, aga silmal on siiski huvitav vaadelda mootorratturi
kiivrit meeledetuletavat armatuuri keskosa. Materjal on liiga plastmassilik
hoolimata selle pinna mustrilisusest. Kahel pool kõrguvad keskkonsooli
külgkaunistused on meeldivalt pronksja läikega, kuid siiski hakkab lõpuromb
mingi nurga alt juhile päikest silma pimestama. Samuti on liiga aktiivne ka
suurel keskekraanil kuvatav raadiolainete valikudiapasoon, aga selle
puutetundliku ekraani saab ka nn öörezhiimiga üldse ära kustutada, nii, et
raadio mängib pimesi omasoodu edasi. Navigatsiooni niikuinii sellele ekraanile
tulemas ei ole, et mis tast siis ikka tühja helendada lasta… Samas on muu
taustavalgus väga mõnus, öösel säravad ka roolile toodud funktsioonide lülitid
diskreetselt. Päeval säravad Velosteri kalasilmsete esituledeploki all servas
LED-id, hämaras tuleb iseeneslikult valgustust juurde. Hea on esiuste suurtest
sangadest seestpoolt uksi kinni tõmmata. Aga tahavaatepeeglis hakkab tagaklaasi
ülaserva raam häirima. Pikemal sõidul saad küll aru, et tegelikult saab alati
kõik järgisõtvad autod ära nähtud, seega segab see raam rohkem
psühholoogiliselt. Ja mõtteisse tuleb taas Citroen C4 2004-nda aasta kupee
tagaklaas… Linnasõidul lülitub iga
peatumise peale AutoStop funktsiooni abil mootor keskkonnasäästlikult välja,
kuid kuigi ma ei kasuta seda süsteemi esmakordselt, on siinse siduripedaali
allavajutamise järel taaskäivitus kuidagi veidra hilinemisega nii, et kolmel
korral ei saanud ma ka ummikusse sattudes uuesti kohalt minema ja kasutasin
eesõigust see funktsioon lülitist kõrvale heita… Kuigi ega selle autoga ummikus
veidi kauem toppama jäämist keegi teile pahaks ei pane, sest keegi ei märkagi,
et kolonn ees juba edasi liikuma hakkas – kõigi pilgud on niikuinii teie
Velosteri küljes kinni ja kui olete paigal, on seda uljast disaini hoopis
lihtsam imetella!
Raivo E. Tamm.
12.09.2011.
neljapäev, 18. august 2011
SAAB 9⁵ AERO Turbo⁶ XWD
SAAB AERONAUDIKS!
SAAB AERONAUDIKS!
Poisid tahaks saada kosmonaudiks.
Uue Saab 9⁵ Aero omaniku pere võib saada
aga kui üks mees aeronaudiks! Nii palju on selles lennukit!
| SAAB 9⁵ AERO XWD Turbo⁶ |
Küll on siin Eestimaal
selle auto nime üle nalja heidetud, aga tegelikult on see sõna tähendusega ehk
siis lühend 1937. aastal Rootsis Trollhättan’is asutatud lennukeid tootva
aktsiaseltsi ehk Svenska Aeroplan Aktiebolag ja sealtsamast edasi arenenud
autofirma Svenska Automobile AB esitähtedest. Seega on vägagi loomulik, et
autod on täis lennukust ja et mudelite tippe nimetatkse häbi tundmata
liignimega Aero.
Päris esimesed autod olid
1940-ndatel muidugi üpris ehmunud olekuga, mitte väga lennukite sarnased, kuid
see-eest ehmatavalt erinevad kogu senisest autotoodangust ennenägematu
aerodünaamilisusega. Kandiliseks ja nurgeliseks muutusid Saab’id 1960-ndate
lõpu poole. Ja tänane Saab’i värske lipulaev 9⁵ ongi tagasi pöördunud seda retro rada pidi. Nii, nagu meiegi siin Eestis
võtame juba pika lauge päraga, alt hoogsalt laieneva C-piilariga auto kuju
täieverelise Saab’i sünonüümina, toob uus 9⁵ selle vahepeal hägustunud klassika tagasi. Ja väga hoogsa kuid maitseka
disainipintsliga. Nii selgelt kangastuvad silme ette 1960-ndate lõpu Saab 99 ja
1970-ndate lõpu Saab 900 iseloomulikud ahtrid. Ja tänases minimalismis mõjub
see väga lennukina! Täiesti kui lennuki kiil. Ning lisaks on külgvaates 9⁵’le pakutavad valuveljed kõik kui reaktiivmootori
tiivikud! Imekena nüansi annab esitiiva allservas ustealuse karpide ees pisike
kroomitud haak, mis on kui terava tagaakna alanurga peegeldus. Esiots ise mõjub
juba kui lennuki nina, erilise vinjeti moodustavd just Aero-varustustaseme
hoogsad avaused suunatulede all. Tagatulede plokki lähedalt vaadates tundub
aga, kui uuriks lennujaama skeemi pealtvaates, millede vahel on pakiruumi luugi
ülaservas pikk kahe punase tule riba kui öine stardirada. Väga hästi õnnestunud
väliskujustuse kombinatsioon. Ja kõigele sellele annab vaimustust juurde see,
et tegu on suure autoga. Mõjub samas ka väga maheda limusiinina, väga soliidse
ja peenetundliku esindusatona. Sama diskreetsus jätkub ka salongis,
armatuurlaua osas. Ikka see vana hea saabilik armatuur, mis kui lennuki
kokpitist otse siia toodud oma kõrge paneeli ja juhi poole suunatusega, kuid
seda mitte nii rangelt kandilisena, kui varem nähtud. Kogu see näidikute ja
keskonsooli pankrannik on selles autos hoopis voolavam ning väga põnevalt mõjub
selles kallakus kergelt ovaalne, alt sirgelt ära lõigatud rooliratas. Ning ikka
need vanad head Saab’i ruudulised õhutusavad, mida nupukestest saab ringiratast
keerutada, nagu silmapettena mõjuvaid maagilisi ruute. Siit lähevad ruudustiku
horisontaalsed ribid edasi näidikute kellade kohale, mis mõjub samuti kui mingi
seletamatu retroheiastusena kusagilt kaugetest 1970-ndatest. Väga lahe! Ja kui Saab
on tuntud ka selle veidruse poolest, et süütevõti tuleb torgata hoopis
keskkonsooli käigukangi kõrvale, siis ka käed-vabad süsteemi puhul on uues 9⁵’s startnupp sealsamas, nö all, maas. Ülalpool on
nuppe veelgi ja minu sõrm hakkab iga kord ikka käivituseks kõigepealt sealt
armatuuri küljest lülitust otsima… Ruumikas laegas keskkonsoolis avaneb kahel
eri moel ja kolmandana liigub kõrgele üles küünarnuki toeks. Ka kindalaegas on
väga mahukas. Juhiiste on aga küll
ülimugav ja ei vajanudki praktiliselt mingit ümberseadistust! Istud lihtsalt
rooli taha ja kõik on täpselt kui sinu jaoks valmis! Kui oleme kapotialuse
looma üles ajanud, saame kahelt ekraanilt infot. Navigatsioon küll Eestis ei
toimi, aga audionaudingut pakub kvaliteetne Harmon/Kardon süsteem. Keset
keskmist kella, spidomeetrit, saab kõikvõimalikke näite vahetada – see
protseduur ise on küll suunatulelüliti otsast kruttides veidi ebamugav…
Esiklaasile kuvatav head-up-display on aga väga rikkalik, seal on võimalik
näitude hulka endal reguleerida ja ka tagurdusabi sigineb tagurpidi käigu
sisseklõpsamisel esiklaasile. Käigud klõpsavad tõesti mõnusalt sisse, kui
automaatkasti kangi tõmmata. Aga suurimat mõnu pakub muidugi sõit ise! Tänu
kolmesajale hobujõule, loomulikult. Kuigi ei mootori ega muudki maanteemüra
salongi kuulda ei ole, ja seega ei tahaks nagu uskudagi, et selline 2,8
liitrine V6 raudade vahel on! Aga on, ja pakub kahetonnise tühimassi
edasirebimiseks vaimustavad 6,9 sekundit sajani. Ja nelikveo peale on istutatud
väga täpne rool. Ikka seesama, ovaalne, kergete kantidega peopesas – imehästi
pihku sobiv ja mõnus kurvides, jäiga järjekindlusega. Selle väga kiire autoga
leiab kõik meie mõnusalt pisikesed kurvilised teed väga ruttu üles ja naudingut
jätkub kauaks… ehk muidugi nii kauaks, kui kütust jätkub. Näidikuploki servas
kõrguv seier, mis turbo tegemisi näitab ja minul muidugi väga tihti punases
alas võbeles, lubab teile siiski ilmselt rahulikuma stiili juures keskmiseks
kuluks 11,4 l/100 km. Mul olid ikka kõikvõimalikud sportrezhiimid sisse ja
kontrollsüsteemid välja lõlitatud, et seda tõelist aeronautika vabadust tunda
ja täiel rinnal nautida. Esiiste pakub head loksumisevastast küljetuge. Väga
mõnus on ka kintsude alla väljatõmmatav istmepadja pikendus. Ka tagaistmetel on
väga soliidselt palju ruumi ja ka pakiruum kannatab teie nelikveoga hoogsat
pendeldust kurvilisel teel, kuna seal on mõnus alumiiniumrelssidel liigendatav
pakkide ja kottide hoiustamise abinõu, pole ka karta, et peale poetretti munad
ja vorstid ja õlled läbisegi sileda pagasiruumi põrandal tantsu lööma hakkaks…
Saab 9⁵ aastal 2011. Ajatu disain, täiesti aegumatuna
mõjuv. Kuigi Saabi enda ajalikkus on juba pikemat aega küsimärgi alla seatud,
on seda viimast shedöövrit väljast takseerides ja seest nautides küll tugeva
tulevikuperspektiivi tunne, et siin on üks Aero, mis oma väärtuses midagi
kaotama ei hakka. Kui meie ajakirja müükituleku ajaks pole tootmisliinid uuesti
liikuma läinud, on selge, et seni toodetud uued 9⁵‘ed paugust rariteetseteks muutuvad, kuid kui tootmine uuesti käimas on,
võib kergendatult hingata, et neid iludusi veel juurde saab! Mina küll väga
loodan, et saab. Saab. Peab saama.
Raivo E. Tamm.
18.08.2011.
Tellimine:
Postitused (Atom)





