HYUNDAI VELOSTER

FIFTY/SIXTY

Hyundai köidab juba pikemat aega möödujate pilke ulja disainipintslijoonega, aga uus Veloster oma asümmeetriliste ustega tuletab juba lausa Matti Nykäse kuulsat lausungit meelde 50/50 jaotuse kohta…

Tubli, Hyundai! Aitab küll juba ammuilma neist korrektsetest – loe: igavatest – autokarpidest meie teedel! Hyundai pintsel teeb aina hoogsamaid poognaid. Veidi ootamatu nimega Veloster on taas samm edasi sel teel. Nimi kisub hirmsasti midagi jalgrataste mängumaalt või velotrekist silme ette manama, aga kui auto kohal, ei ole siin midagi velosipeedilikku, pigem ikka kiiret disainipealetungi, ehk siis midagi sealt ingliskeelse velocity poole pealt. Esmapilgul tuletab disainipillerkaar eestvaates meelde 2008-nda aasta Citroeni ootamatuid moeröögatusi GTby Citroen ja Hypnos. Loomulikult viskab kerget virvendust ka uue Renault Megane Coupe osas, aga kui vaadata 2007-nda aasta Hyundai Velosteri ideekuvandit, siis üllatuslikult on tänane tegelikkuseks saanud auto hoopis vingem, kui esmakavandatu! Sellist asja juhtub küll imeharva, kui võibolla seni varem üldsegi mitte! Hyundai disainijuht Oh Suk-Geun ütles juba idee kõrval, et sooviti luua midagi tõeliselt teistsugust. Ma arvan, nad said sellega hakkama küll. Teiste sarnased ideevariandid pole seni veel kuidagi tootmisse jõudnud. Vinge on see Velosteri eestvaade, need laiade lõgemetena laiali asetesvad küljekaared ees nii iluvõre servas kui kalasilmaliste esitulede all ning lõpused ka mootorikattel. Külgvaates avaldab muljet järsu kaldega katuse joon alla tahapoole – midagi sellist Saab-ilikku on selles. Ja kui tihti tundub, et eest vaimustavalt alanud kujustaja käsi tahavaateni jõudes nukralt igavaks ära raugeb, siis Veloster on ka ahtri poolt väga hästi õnnestunud ja esikülje tubli jätk. Hea küljeakende kaar saab uhke pikenduse panoraamja klaaskatuse allavooluga tugevate sisselõigetega tagatulede vahele, mille peegelpildi moodustab summutipaari ümbritsev difuusorikaar. Suurepärased on tagatuled, neid lähedalt silmitsedes siseneksid nagu mikrokosmsosesse ja hea koha on leidnud ka kaks punast tilgakujulist tulukest tagarattalaiendite alaservas. Väga vinge väljanägemine, disainer Oh on suutnud tuua küll oma plaanid tootmisliinide pealt maha. Loomulikult paneb sellele punkti juhi pool pikk ja lai uks, kuid kõrvalistujate küljes kaks ust! Seda selleks, et keegi kogemata vasakust küljest ootamatult sõiduteele ei hakkaks väljuma! Väga turvaline ja kaval nipp! Vasakult poolt siseneda saab küll, juhi istme seljatuge ette kallutades. Küll jääb üles tagasi tõstes juhi seljatugi alati liiga püstisesse asendisse ja saab tükk aega jälle kangist nõksutada, et siis õige, mugav asend tagasi leida… Taga on vaid keskkonsooli tõttu kaks istet, kuid kuna tegu on esiveolise autoga ja põrandal kardaanitunnelit pole, saab ka vasakpoolne reisumees kerge vaevaga parempoolsest tagauksest väljuda. Velosteri väljanägemine on tõesti selline, et kisub hirmsasti juba kurve võtma ja gaasitama! Ja korealased ongi tõlgendanud meile oma nimepanekut kui Velocity ja Rodsteri segu – kuid nagu rodster on ikkagi konkreetselt lahtine kahekohaline auto, ei õnnestunud ka siin selles osas end võõraste sulgedega ehtida… Isegi mitte õrna haisu ei ole siin ühestki rodsterist! Ainsa varustustaseme jõuallikaks on 1,6 liitrine GDI bensiinimootor, mille 140 hobujõust jääb siin rodsteriks hakkamiseks küll vajaka… Kuuekäigulise manuaalkastiga saaks 100 km/h kätte 9,7 sekundiga ja napilt saab lõpuks ka 1 km/h üle kahesaja piiri maksimumkiirust välja punnitada… Ja seda kõike tühimassiga 1260 kg. Ja automaatkasti siia üldse ei pakutagi. Ka ülivedel rool äratab koheselt tähelepanu. Kohapeal ja linnaliikluses küllap mõnus manööverdada, kuid rodsterit sellega ikkagi taas ei mängi… Küll on aga esiistmed väga sportlikud ja väga mõnusalt kehasse ning mugavad. Vägagi rallilikud hoolimata tekstiilkattest, ka Velosteri kiri seljatoel, nagu päris sportautodel. Ka salongis jätkub hoogne disain, mis küll Velosteri ideeautole seeekord mäekõrguselt alla jääb, aga silmal on siiski huvitav vaadelda mootorratturi kiivrit meeledetuletavat armatuuri keskosa. Materjal on liiga plastmassilik hoolimata selle pinna mustrilisusest. Kahel pool kõrguvad keskkonsooli külgkaunistused on meeldivalt pronksja läikega, kuid siiski hakkab lõpuromb mingi nurga alt juhile päikest silma pimestama. Samuti on liiga aktiivne ka suurel keskekraanil kuvatav raadiolainete valikudiapasoon, aga selle puutetundliku ekraani saab ka nn öörezhiimiga üldse ära kustutada, nii, et raadio mängib pimesi omasoodu edasi. Navigatsiooni niikuinii sellele ekraanile tulemas ei ole, et mis tast siis ikka tühja helendada lasta… Samas on muu taustavalgus väga mõnus, öösel säravad ka roolile toodud funktsioonide lülitid diskreetselt. Päeval säravad Velosteri kalasilmsete esituledeploki all servas LED-id, hämaras tuleb iseeneslikult valgustust juurde. Hea on esiuste suurtest sangadest seestpoolt uksi kinni tõmmata. Aga tahavaatepeeglis hakkab tagaklaasi ülaserva raam häirima. Pikemal sõidul saad küll aru, et tegelikult saab alati kõik järgisõtvad autod ära nähtud, seega segab see raam rohkem psühholoogiliselt. Ja mõtteisse tuleb taas Citroen C4 2004-nda aasta kupee tagaklaas…  Linnasõidul lülitub iga peatumise peale AutoStop funktsiooni abil mootor keskkonnasäästlikult välja, kuid kuigi ma ei kasuta seda süsteemi esmakordselt, on siinse siduripedaali allavajutamise järel taaskäivitus kuidagi veidra hilinemisega nii, et kolmel korral ei saanud ma ka ummikusse sattudes uuesti kohalt minema ja kasutasin eesõigust see funktsioon lülitist kõrvale heita… Kuigi ega selle autoga ummikus veidi kauem toppama jäämist keegi teile pahaks ei pane, sest keegi ei märkagi, et kolonn ees juba edasi liikuma hakkas – kõigi pilgud on niikuinii teie Velosteri küljes kinni ja kui olete paigal, on seda uljast disaini hoopis lihtsam imetella!

Raivo E. Tamm.

12.09.2011.