esmaspäev, 27. detsember 2010


KOMBAT T-98 B7
KOMBAT T-98 B3

NEED EI KARDA KEDAGI!


Tänapäeva maailm vajab soomustatud autosid ja maailmale ulatab abistava sõbrakäe väike Eesti, kus toodetakse üht võimsamat ja ilusamat, originaalset ning luksuslikku soomukmaasturit Kombat T98.


Selle eluka päritolumaa on siiski Venemaa. 1980-ndate alguses ehitas nimelt Leningradis Dmitri Parfjonov koos Gennadi Hainoviga igiigava nõukogude autotööstuse kõrvale kõiki üllatanud sportauto Laura. Ka suur uutja Gorbatshov sattus sedavõrd vaimustusse, et lubas meeste kätetööga seda vaest vene autoloomingut seeriatootmisega kohe rikastama hakata, aga siis võeti juba uutja ise Krimmis pantvangi ja ka kogu autotööstus varises hoopis olematuks koos N.Liiduga. Mõned ajad veetis hr.Parfjonov hoopis USA-s, kuid siiski kodumaile naasmise järel hakkas ta nüüd Peterburis hoopis inkassaatoritele soomustatud autosid ehitama. Selliseid, nagu neid mujal maailmas ikka enamuses tehakse, võetakse mõni võimsam nelikveoline väikebuss ja soomustatakse ära. Kuid nende Parfjonovi ehitatud busside evolutsiooni jälgides hakkab juba lõpupoole tänase prooviauto välisilmet läbi kumama. Kuniks lõpuks saigi teoks mõte selmet mingit bussi ümber ehitada, teha optimaalset kasutust leidvatele ameerika maasturite või väikeveokite sisule ümber täiesti endakonstrueeritud raam ja kere. See jõudis finishisse 1998, sestap kannab ka Kombat’i ehk inglise keeli „lahingu“, „võitluse“ esikmudel märgistust T98. Nii, nagu ei Ameerikast naasnud mehe auto ei saanud kodumaist nimetust „borba“, nii tähenavat ka T aastaarvu ees „Team“-i, et 98-nda aasta meeskonnatöö siis. Esimene auto oli valmis aastal 2000. Ja Parfjonovit saadab taas edu. Nii, nagu Laurat imetles Gorbatshov, on Kombat’it imetlenud Monte Carlos Top Marques näitusel Monaco Vürst Albert ja kiirelt läks jõhkra kuid köitva väljanägemisega soomuk kaubaks ka araabiamaadesse naftasheikidele. Üldiselt küll selliste autode omanikke ei avalikustata, sestap saan teada ka loo mehe kohta, kellel samuti auto üliväga meeldis, kuid siis arvas ta, et tehke mulle tasuta üks, see on ju teile reklaam, kui mina sellega ringi sõidan!!! Siiski ei läinud Parfjonov Nikita Mihhalkovi liimile… Aga nõnda nägi kunagi aastal 2005 ka siin Eestis üks uudiseid vaadanud  perepoeg, et Peterburis selliseid imeloomi kokku pannakse, ning teades, et ta isale, Gennadi Lazurinile meeldivad suured autod, rääkis sellest uudisest ning kuna ka hr.Lazurini abikaasa on Peterburist, mindigi sinna, otsiti üles too kuulus Parfjonov, saadi tuttavaks ja soetatigi omalegi üks kaunis tumesinine luksussoomuk. Tean Eestis paljusid sedapidi saadud tutvustest väljakasvanud maaletoojaid, kuid Gennadi Lazurin läks seda rida pidi nii kaugele, kui võimalik, ehk siis lõpuni ning tänaseks pannakse neid võimsaid liikureid Lazurini firmas ka meil Eestis kokku! Väike tehas Tallinna lähistel Loo asulas on tootnud tänaseks juba viis sellist masinat, mille omanikud ei pea oma autos enam praktiliselt midagi ega kedagi kartma! Üldse on autosid kokku toodetud 160. Tänagi tehasesse eekskursioonile minnes näeme tootmiskompleksis montaazhijärgus kolme raami ja keret, mille on tellinud härrased Hiinast. Ja kõrval on kolm valmis masinat – esimene, too tumesinine, hr.Lazurini Venemaalt toodu ning siis tänaseks proovimiseks kaks veidi eriilmelist Eesti VIN-koodiga autot. Ajame nad siis tallist välja. Alustuseks vaatleme kergelt raskemat varianti – see on päris militaarne, sobilik sõjaväele või politseile. Väljast küll erakasutusse mõelduga sarnane, vaid spetsiaalsete kronshteinidega, millega oleks võimalik üle viie tonnist maasturit helikopteriga transportida. Ka võimsaima – B7 klassi kuuluva soomuse tõttu on sheifiustena rasked autouksed varustatud väliste higedega ja ka aknaklaasid on 5 ja pool sentimeetrit paksud! Üks tagumine küljeaken on ka laskeavana kasutatav, et nimevääriliselt ka ise lahingusse astuda saaks. Salong on askeetlik, profileeritud metallplaadist põrandatega ja plekki on ka mujal paista. Käigukast on siin manuaalne. Teen selle elukaga alustuseks vaid mõned tiirud täistuisanud platsi värskelt lahtilükatud alal ja saan kohe tunda 6,6 liitrise V8 turbodiisli hobujõude, mis üle viietonnise eluka sõõrikuid tegema tantsitab! Aga pikemale sõidule läheme kergema ja tagasihoidlikuma soomuseklassiga B3 Kombatiga. Kuigi siingi ei pea reisijad midagi kartma, sest kahest terasplaadist kokkukeevitatud kahekihilne kere oma kolme ja kahe millimeetrise paksuse ning 15 mm-ste aknaklaasidega on vägagi tõhus. Tehase kontoris on näidised, kus Kalashnikovi automaadist lastud kuulid on vaid pisikest graveeringut teinud terase pinnale… Küljekarpide konstruktsioon ja astmelauad on energiat neelava ehitusega. Kui keegi peaks T98-t külje pealt rammima, suundub kogu löögijõud diagonaalselt kinnitatud astmelaudu pidi auto alla, ikka reisijatest mööda. Samuti sai tehase angaaris näha katusele keevitatud põikitalasid, mis Venemaal toodetud autodest veidi erineva disainiga katuseplaadiga kaetakse. Need talad kaitsevad auto lömastumist ümbermineku puhul ja on lootust, et jõutakse tervena taas neljale rattale. Parfjonov andis loa neid maastureid Eestis kokku panna eeskätt selle tõttu, et Venemaal on läänest ja Ameerikast doonorsõlmedeks kasutatavate maasturite detailide tarneajad väga-väga pikad ja pärsivad jõhkralt tootmise efektiivsust. Eestis läheb asi juba hoopis parema hooga käima ja samas on hr.Lazurinil olmas ka autori kinnitus, et kõik Eestis edasijuurutatud ideed ja ka disainimuudatused on lubatud. Nii ongi Gennadi garaazhis hea väikesi erinevusi märgata – katus on teistsugune ja auto nina. Mootorikate käib lahti teistpidi ja ilma esitulesid ümbritseva paneelita. Salong on aga identne, sest võetud otseselt USA suurtelt maasturitelt ja kastiautodelt, nagu näiteks Chevrolet Silverado. Seega mugav ja armatuurlaud läheb Eesti sadulseppade poolt sama kauni nahaga kaetult edasi kuni esiklaasini välja. Mis ei tule USA-st, tuleb Tallinna erinevatelt meistrimeeste väikefirmadelt, nagu näiteks plastist kere ehisdetailid. Kolm kuud võtab ühe auto ehitamine aega ja korraga saab töös olla kuni kuus autot. Nüüdseks on ka lätlased huvi tundnud auto Lätis kokkupanemisest. Samuti Malaisia, ja Hiina, kuid need idamaad on juba kurikuulsad lääne autode kokkupanekul kvaliteedi minetamisega…
Kuna salongis istudes on silme ees vaid pisikese CAG logoga (Combat Armoring Group AS) roolile lisaks siiski nii tuttav „ameerika“, ootab ka ihu ameeriklase mugavat kulgemist teel – ja seda ka tuleb! Vapustavalt pehme, mõnus ja meeldivalt hea kiirendusega, nagu liiguks vaid „tavalise“, „kerge“ ameerika maasturiga… Vaid teiste veokite vastutulekul peab küünitama paremat esinurka piiluma, gabariidid vaid vajavad harjumist. Muidugi peavad taskus olema C-kategooria juhiload, kuigi tunne on kui tõelise soomuki või tanki roolis koristamata teedel paksus lumes ja korduvalt tekib soov pöörata suisa metsa üle megahangede küünitavat võsa langetama! Selle looma sarvist hoides tundub kõik võimalik ja kartma ei pea midagi ega kedagi! Kuid hr.Lazurin teatab ka läbirääkimistest Lamborghini tehasega, et saada kere valmistamiseks kuulikindlat plastikut, et auto nõnda kergkaalu saada, B-kategooria juhilubadekõlbulikuks. Kui mindi läbi Euroopa Monacosse näitusele, arvasid Saksa sadamatöölised juba niikunii praamilt mahaveerevaid soomukeid nähes, et tegu on haruldaste Lamborghini maasturitega… Aga lõpetuseks leian väga naljaka lõpulause Wikipediast, et enamik Kombati VIP-versioone on müüdud Araabia Ühendemiraatidesse, Saudi Araabiasse, Eestisse, Venemaale, Mehhikosse ja USA-sse.


Raivo E. Tamm.
27.12.2010.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar