PEUGEOT 108

LINNA ELAMA!

Uus Peugeot 108 sobib hästi teie autoks, kui keegi või miski on teid linna elama kutsunud. Väike, väle, hea pisikesi parkimispragusid leida. Kui aga sildu päris ära ei põletatud ja vahest tahate oma maakohta tagasi minna, on suuremat masinat vaja. 108-l meeldib ainult linnas elada.                                 

Peugeot uus supermini 108 ei ole siiski nii super, nagu näiteks supermänn. Maanteel jääb hätta ja teistele jalgu. Aga linnas on täiesti asjakohane ja saab päev-päevalt aina omasemaks.

Tema on Peugeot 107 järglane, ikka jätkuvalt nii Toyota Aygo kui Citroën C1 derivaat ehk siis kolmik, väljanägemiselt muidugi mitte ühemunaraku. Väljanägemiselt üritatakse ühes ja samas Tshehhimaa tehases Kolín’i linnas eri margid võimalikult eriilmeliseks saada. Interjööris on kolmikud identsed, ainult firmamärgid suure rooliratta keskel erinevad. Kui Peugeot 208 rool tundus otamatult pisike, siis 108 rool tundub jällegi ootamatult suur.

Ka eelkäija 107 oli täpselt samamoodi kolmik, sünniaastaks 2005. Kümneaastaseks aga ei jõudnudki saada, enne tuli varasemate face-liftide peale täiesti uus kolmikute põlvkond. Uut näidati 2014 märtsis Genfi autonäitusel. Peugeot on ka sellesse supermini eestvaatesse raiunud oma uutmoodi iluvõre ja uutmoodi alumises servas jõnksuga esilaternad. Nüüd on kogu Peugeot‘ mudelivalik uut nägu ja ühte moodi. Nendest superminide kolmesest reast on Peugeot 108 vahest kõige konservatiivsema ja rahulikuma disainiga. On olemas ka LED-päevasõidutuled, ka kõige madalama varustusastme puhul. Need süttivad automaatselt, kuid ilma pimenedes peab lähituled ise sisse keerama. Tulede kõrgust saab reguleerida, aga lähituled kipuvad kottpimeduses hädisteks jääma. Isegi Tallinnas, kui pimendatud tänavatele sattuda. Eestvaates on väga imposantsed LED-ide juures asetsevad suured avaused, mis annavad autole hoopis võimsama mudeli aupaiste.

Tagumine luuk on auto tagaklaas. See kerkib üles koos pakiruumikattega. Pakiruum ei ole suur, kuid poest tulles on kärust väga mõnus üle ääre poekotte tõsta ja kuigi on olemas ka kotikonksud, on sügav pakiruum nelja-viie suure poekoti jaoks nii kena pesake, et mingit asjade ringilendamist karta küll ei ole.

Tagareas on konkreetselt kaks istet ainult. Nende jaoks on omad uksed. Tagaaknad käivad klambritega lahti tuulutusasendisse. Kas tagaistmetel ka kitsas võib olla, ei oska öelda, oleneb ilmselt eesreas istujate kogukusest. Juhiistmel on küll ruumi laialt nagu suures sedaanis. Vaateväli on siiski piiratud. Esiistmed on sportliku joonega, ühes tükis kõrge peatoega. Sõiduajal tundub juhi paremas silmanurgas nö pimedas nurgas kõrval auto liikuma, kui vaadata, saab aru, et siiski hoopis kõrvalistme kõrge peatugi on see. Ja ka c-piilar on päris laialt vaatevälja ahistav. Manööverdada on linnas sellise pisikese masinaga mõnus küll, aga selliste vaateväljapiirajatega tuleks kindlasti kasuks tagurduskaamera, mida parema varustusastme puhul ka leida võib. Ka seitsmetolline puutetundlik ekraan on valikus. Tänases autos küll mitte ja esialgu sellest puudust ei tunnegi. Pisikese ekraaniga variandis on ka bluetooth olemas ja tundub, et rohkem pole vajagi. Telefoni paaritamine käib kiirelt ning kõneheli kvaliteet on ülihea. Salong on muidu küllaltki läbikostev, ilma erilise voodrita. Esiustel on auto värvi plekk akna servast ettepoole kauni sisekujunduselemendina voolamas.

Kuigi maanteel jääb liitrine bensiinimootor lahjaks, on linnavahel paigalt võttes salongi ootamatult tigedat urinat kosta ja see mõjub küll muigamapanevalt. Foori taga oodates on pöörded vaiksed. Isegi töötava mootori korral tuttavaga läbi allalastud akna– esiaknad on loomulikult elektrilised – juttu vestes arvatakse, et tegu on elektriautoga. Jah, ka tagantvaates pole ju summutiotsagi näha.

Sööstude ajal põriseb mootor, nagu oleks tegu neljarattalise mopeediga. Siin on raudade vahel 51 kW ehk 70 hobujõuline kolmesilindriline mootor. Kuulu järgi peaks olema keskmine kütusekulu 4,1 l/100 km. Pardaarvuti näitas mulle maanteel vähimaks pika distantsi järel 5,2 liitrit. Seal sees olid ka mõned abitud möödasõidud pikkadest rekkatest. Linnas näitas keskmiseks hoopis 5,9 l/100 km.

Aga lõbus oli lõppkokkuvõttes. Kurvides kartautolikult kõvasti teekamaras kinni. Ja ilus on ta ka, seda nägin korduvalt kõrvalsõitjate pilkudest. Valge värv sobib hästi ja kindlasti paluks ma enda omale ka sellise vanas stiili shriftis Peugeot kirja külje peale panna, kui see juhuslikult ei peaks kõigil tehasest alates peal olema. See arhailine kiri sobib eriti meeldivalt selle väikse nunnu külge. Lisaks on mainimistväärt ka asjaolu, et seda nunnut on võimalik lisaks neljale varustusastmele ka seitset moodi personifitseerida. Isegi edev lahtikooritav katus on olemas – Peugeot 108 TOP.

Aga ka see, küllaltki tagasihoidliku varustusastmega 108 on täiesti korralik linnauto eksemplar. Väljanägemiselt väga harmooniline, kujustuses pole midagi üleliigset, pole midagi silmariivavat ega häirivat, salong on rahulikult soliidne ja pisut modernnegi. Ja kui pisikese mootoriga ühendatud gaasipedaali piisava südikusega tallata, saab linnas ruttu edasi ja selliste helide saatel, et tuju läheb lustlikuks!

Raivo E. Tamm.
10.10.2014.