MG MGA (1958)

TAHAN ENDALE KA SELLIST!!!

Kunagi nägin tee ääres seistes väljamaalt läbisõidul olnud uunikumide kolonni möödumas. Minuni jõudis madal vanaaegne punane lahtine kahekohaline sportauto, roolis pika halli patsiga härra, kõrval gaasirätikuga proua – tundsin kohe, et sellist vanaduspõlve ma endalegi sooviks! Sellise autoga mööda Euroopat ringi tuuritada! Ja  see auto peab olema MG MGA!

Ja nüüd ma saangi seda fantastiliselt paeluva kujuga iluautot ise proovida, sest uuele omanikule on MGA samamoodi meeldinud, et omale see Ameerikast osta ja siia Maarjamaa pinnale tuua ning ka mulle teda natukeseks tutvumiseks anda.

Tegu on Inglise autotootja MG aastatel 1955 – 1962 toodetud väikese sportautoga. Samasugust toodeti ka kinnisena, kupeena. Aga lahtine ehk rodster on kindlalt minu favoriit. See sigari kuju ja pikk nina on just kõige klassikalisem lahtise sportauto kuju, lausa selle matriits! Kui kaunid kaared ja kui ahvatlev on küljeakende puudumine ja uste kaarjas ülaserv, mis lausa kutsub sõitja kätt sinna hooletult toetama või küünarnukki üle ääre poetama. Fantastilised on kodarrattad keskse liblikkinnitusega. Eestvaates on kesksel kohal varasemate MG mudelite iluvõrest vähendatud, madalam variant. See on ehk ainus koht, mis selle auto juures natuke ebaharmoonilisena mõjub – iluvõre aluse osa kaldenurk ja seal kõrval olevad esilaternad ja – midagi nagu oleks kergelt paigast ära. Võibolla tõesti ainult iluvõre alune kaldenuřk. Aga tagaosa on vapustav! Väga kaunid pisikesed tagatulede koonusjad plokid, massivne põrkeraud suurte voolujooneliste püstraudadega. Pakiruumi kaldenurk on väga harmooniline koos kergelt eenduvate tagaratta koopapõskedega ning kõige krooniks on pakiruumi luugil kiiskav kroomitud pakiraam, kuhu mõni mahukas sakvojaazh peale kinnitada. Selline pakiraam on ühe rodsteri kvintessents! Kuidas see detail kutsub reisima ja annab märku sellest, milleks selline auto loodud on.

Salong on mõnus. Napid istmed, ei mingeid peatugesid, pole isegi mingeid turvakaari. Istumine on väga põranda peal, jalad sirutuvad pikalt-pikalt ette sirgu. Rool on vaimustav. Suur, aga peenike ja keskel kodarad kolmekeelelised, nagu keelpillilt. Sõidu ajal kipuvad sõrmed kohe vägisi nende ümbert ka kinni võtma, lausa sõrmitsema, tuulekannelt mängima. Spidomeeter on muidugi nii kiiruse kui ka läbisõidu osas miilide mõõdustikus. Käed hakkavad aga vaimustusest värisema, kui näed tahavaatepeeglit, mis asetseb armatuurlaua peal. Kui kift, kui armsalt arhailine! Kõik nupud on ühesugused, sisse pressitud vaid funktsiooni ingliskeelse nimetuse esitäht. Käivitamiseks tuleb S nuppu rebida, kui süüde võtmest sisse keeratud on. See rebimine tuletab täpselt väikelennuki käivitust meelde ja kui MGA mootor käima plahvatab, on ka selle heli nagu väikelennukil. Kui vaimustav! Superheli! Kõigest 1,6 liitrine mootor, aga milline hääl! Sa mu meie, kui hea!

Esimesel testipäeval ladistab vihma, katust maha võtta ei saagi, kuid ka musta värvi katusega näeb ta vinge välja. Uste külge kinnitatavaid katusematerjalist plaate, mille keskel väikesed aknakesed, me peale panema ei hakkagi, sest vett me ei karda, aga vilet me sellepärast ka tunda ei saa, ei tulnudki salongi märga sisse midagi! Ja soe oli ka ilm.

Aga hommikuks on taevas klaar ja uskumatu – telekast tuleb sarja „Südameasi“ tegelane Jennifer just häärberi õuele punase lahtise MGA-ga, no just täpselt samasugusega! Ja siis võtame meiegi katuse maha. See käib trukkidega üpris lihtsalt ja kokkuklapitult  mahub istmete seljatugede taha suurde kotti. Oo, milline lust on selges päikesesäras sellise autoga mereäärses kuurortis põristada! Kõik vaatavad, kõik naeratavad, kõik lehvitavad! Ja kui keegi peaks seljaga veel jäänud olema, pöörab ta teie armsa traktorihääle peale kohe kindlasti ümber uudistama! Täpselt tuleb meelde, kuis ma hõikasin sellele välismaa imposantsele vanapaarile, et: "Mis auto see teil on?! Ma armastan sellist!" Ja täna siin ise sellega ringi eskaleerides kisendab ja kiljub süda sees: „Tahan ka! Tahan ka! Tahan endale ka sellist!!!“

Raivo E. Tamm

01.-02.06.2010.